Tere taas Sri Lanka!

Järg varasemale Maldiivi reisi postitusele…

Lend Maldiividelt Sri Lankale kestab ainult tunnike ja 22. oktoobri õhtupoolikul jõudsime Colombosse. Sealt viis meid juba auto koduselt tuttavasse Mirissa linnakesse, mis oli meie kodu järgmised 12 päeva. Esimestel päevadel ööbisime Bon Accord  külaliste majas. Võõrustaja oli üli sõbralik, kui mitte öelda, et ülehoolitsev. Hommikusöök oli neil kohe mitmekäiguline ja rohkelt erinevaid maitseelamusi pakkuv. Minu jaoks, kes ma just väga suure söömaga ei ole, oli see toidukogus isegi kohati ülearu suur. Iga hommiku “veeresime” söögilauast minema. Peaaegu iga kord kui majast välja läksime oli võõrustajal minule kingiks lilleke juustesse või lillekee kaela ja pea iga kord oli ta meid tagasi jõudmisel tervitamas ja küsimas, kuidas läks. Ma olen vist see “eraldi hoidev” eestlane, kelle jaoks nii pidev “valvel olek” kentsakas tundus. Võibolla oli see tingitud sellest, et olime sellel hetkel ainukesed kunded ja kogu võõrustaja tähelepanu oli siis meil. Infot kohaliku elu ja ajaloo kohta jagasid nad ka rohkesti, nii et hommikusöök venis jutustades vahel päris pikaks.

Seekordne Sri Lanka külastus oligi meil plaanitud rohkem paiksemalt ja keskendudes saare lõunaosas Mirissa ümbrusele. Isekeskis külastasime kõrval linnu: Weligamat ja Matarat shoppamiseks ning kaugemal olevasse 17 saj. kindluslinna Gallesse. Transpordiks kasutasime nii kohalikke ülisoodsa hinnaga busse kui ka tuk-tukke. Tuk-tuki tellides on hea teada oma plaanitava sõidu umbkaudset hinda, muidu võivad nad topelt küsida ja selle info saime lahkesti kohaliku eestlase ja toreda majutuskoha Mirissa BnB võõrustaja Ingridi käest. Mirissa BnB oli meie põhiline majutuskoht. Siin viibisime ka kevadisel Sri Lanka külastusel. Meile meeldib see väga. Mõnusad puhtad toad ja hästi töötav konditsioneer, mida on palaval keskpäeval ühel eestlasel hädasti tarvis. Mitmel korral kasutasime ka mõnusat katuseterrassi päevitamiseks, sest ei viitsinud randa rahva sekka minna. Hommikusöögid olid maitsvad ja õnneks normaalses koguses.

Läbi Fix ideede reisifirma, kes ka samal ajal Mirissas reisil oli, saime minna ühel päeval snorgeldama Polhenasse. Teiseks päevaks võtsime neilt päevase ekskursiooni, mille programm on väga elamusterohke ja kompaktne.  Käisime ka kevadisel reisil siin snorgeldamas ja nägime nii lähedalt merikilpkonni, et tahtsime uuesti tulla. Eelmisel päeval sai muidugi rummiklaasi taga lubatud vahetult ennem snorgeldamist “kilpkonna roomamise” võistlus korraldada. Lubatud-tehtud! Kahjuks keegi, peale meie kahe hullu, selle ideega kaasa ei tulnud. Snorgeldamas nägime kilpkonni ja ujusime ühes suures “silgu” parves. Seekord, aga olid lained kuidagi nii tugevad, et võttis päris võhmale see loibadega siputamine. Täiesti erinev kogemus Maldiividel snorgeldamisega võrreldes, kus oli vaikne veepind ja sini-selge vesi. Mereelu mitmekesisus oli Maldiividel ka tunduvalt kirjum kui Sri Lanka Polhena rannas.

Järgmise päeva ekskursioon oli tiheda programmiga ja hariv. Esmalt külastasime teeistandust ja tee valmistamise tehast, kus katusealustes toimetasid endiselt veel üsna ürgvanad masinad. Mis ikka toimivat süsteemi uuendada 🙂  Nüüd on juba sellel vanal tootmisprotsessil oma väärtus. Lisaks saime istanduses suurel hulgal erinevaid teesid tegusteerida ning vaadata kuidas kautšuki puukoorest saadakse. Programm jätkus väikese jaapanipärase budistliku templi külastusega Galle külje all, kus avanes üle lahe ilus vaade ookeanile ja Galle linnale.  Järgnevaks põikasime kuukivi kaevandusse, kus näidati kaevandusšahti ja kivide sorteerimisprotsessi. Jõhker käsitöö sügavas kaevikus, kust kivipuru köitega üles sikutatakse ja siis kõrval veeaugus korvidega sõelutakse. See kõik oli nii arhailine, et ei usukski kohe, et see lihtsalt paljas etendus ei ole ja päris kaevamine käib kuskil mujal moodsamate võtetega. Ise kes ma natuke sinna “kiviusku” kaldun ja kodus väike poolvääriskivi kollektsioon on, hakkan mõtlema alles nüüd ühe kivi hinnale ja sellele tööle, mida nende kättesaamiseks tehakse. Peale kaevanduse külastust tuli peatus kaneelikoorijate perekonna kodus, kus mees ja naine põrandal muidkui kaneelipuu oksi puhtaks koorisid. Päris jõhker näputöö. Mul oleks peale esimest oksa näpud noaga puruks lõigatud ja villid ka veel näpuotstes.

Veel sai külastada tsunaami muuseumi, mis kujutas endast kahte pisikest majakest fotonäituse ja kaardiinfoga suurest katastroofist 2004 aastal. See oli külastus oli kurb ja emotsionaalselt raske. Ega sa ei mõtlegi selle õuduse ja traagilisuse peale enne kui nii otseselt sulle seda ei presenteerita.

Meele tegi taas helgemaks merikilpkonnade orbudekodu. Sinna tuuakse haigeid ja vigastatud merikilpkonni, keda ravitakse ja õpetatakse taas toitu otsima ning hautakse munadest välja pisikesi poegasid, kes peale natukest aega ookeani lastakse. Selleks, et inimesed leitud mune ei lõhuks, ega ära ei sööks, siis munade toomise eest sinna isegi makstakse natuke raha. Tihe ekskursiooni programm jätkus kiire põikega kookosköie tehases ja siidivabrikus. Siidikookonid on ikka kummalised, kuidas neist veel see niit kätte saadakse, on iseenesest väga lihtne, aga ka müstika. Kuidas nad teavad, kust sellest puntrast see niit jooksma hakkab? Mul on vahel raskusi isegi niidirullist otsa leidmisega, mis siis veel sellest siidipuntrast see ots kätte saada on!? Õhtu lõpetasime Galle vanalinnas, aga kuna pimedaks läheb siin juba kell 18:00 siis otsustasime teine päev siia tagasi tulla, et linna päevavalguses näha.

Kohaliku bussiga Gallesse sõit oli omaette rallikogemus eksootilise SriLanka palagani saatel. Need bussijuid on täiesti jõhkra sõidustiiliga madallennupiloodid. Kogu Sri Lanka liiklus on ühe vaga eestlase jaoks täielik kaos. Bussipeatus oli otse kindluse kõrval ja ära eksida polnud võimalik. Jalutasime tuuri linnamüüril ja kitsukestel sisetänavatel. Põikasime sisse mõnda poekesse ja õhtustasime ühes mõnusas soodsamas restoranis. Galle kindlus, meenutas natuke nagu meie vanalinna nii hinnataseme kui ka kitsukeste tänavate poolest.  Vaatamisväärsusena on ta igaljuhul külastamist väärt ja päikeseloojang kindlusemüürilt oli ka üliilus.

Rohkem tuuritamisi selle kahe nädala jooksul ei teinud. Palju jalutuskäike tegime Mirissa linnas, külastades seal Secret Beachi ja Coconut Tree Hilli. Ega see salarand nüüd teab mis saladus ei ole, aga nimi on jäänud ajast, mil turistid alles Mirissasse hakkasid tulema ja salarand oli kui pelgupaik turistimassi eest. Ega seal nüüdki palju rahvast ei käi, kuna see on omaette minimatk asulast üle mäe rannikuäärde. Sealne pisike laguunike ja hea söögiga rannakohvik on igati mõnus ja rahulik puhkuseks. Coconuttree hill, aga jääb ida poole Mirissa serva ja see on omaette lummav palmipuudega mäekene otse ookeani kaldal.

Meie reisi mahtus ka ohtralt mereande kõhutäiteks. Enamus sööke sisaldasid, kas kalmaare või hiidkrevette. Käisime mereande isegi paaril korral kalasadamast kalaturult ostmas. Ostunimekirjas esines meil veel mingid kalad, mida kohalik soovitas ja 3 suurt Lobsterit. Kõik need küpsetasime erinevatel õhtutel majutuskoha väliköögis kohaliku tuttava abiga ära. Õigemini tegi tema enamuse kokkamisest, sest teab täpselt kuidas seda eksootilist kraami ülimaitsvaks teha. Õhtuti ja lõunati sai käidud erinevates söögikohtades nii rannas kui ka külas sees ja valikusse nii vürtsikaid kohalikke karrisid, kotusid kui täidetud pannkoogi moodi rotisid. Restoranid mida külastasime olid näiteks Zephir, Salt, Kama, Dimali Inn ja No.1Dewmini Roti Shop. Toit on neis ikka nii maitsev, et märkamatult hiilis juurde 2 lisakilo , mis koju jõudes tuleb hakata uuesti maha jooksma.

Nüüd on Mirissa päris selgeks saanud ja tundub juba kodune. Järgmisel korral võtame kindlasti ka lapsed kaasa, sest nii mõnusat sooja ilma ja ookeani ning taskukohast olemist ei teagi mujalt tahta.

Avastasin, et linke minu blogile on üleval ka portaalis Seljakotirändur, kust saab head reisiinfot nii Sri Lanka kui ka muude sihtkohtade kohta.

 

Advertisements

Another day in paradise! Sri Lanka 2. päev

18. veebruar

3,5 tunnisest ajavahest hoolimata polnud hommikul tõusmine mingi eriline pingutus. Uni oli esimese kellatirina peale pühitud,  hing valmis seiklusteks ja ennekõike muidugi hommikusöögiks. Minu jaoks oli buffee valik täiesti piisav. Proovisin kohalikke ülivürtsikaid karrisid mõne ampsu, kuni tundsin ennast juba päris tuld sülgava lohena. Tulekahju kustutasin värske puuviljamahlaga. Muidugi mugisin ka grillitud tomateid ja peekonit, magustoiduks said puuviljad ja küpsised. Kohvi oli muidugi allapoole igasugu arvestust. Ühe tassi ohtra piimaga jõin kuidagi ära. Teine tass läks juba musta teed, mis on siin riigis ikka ülihea. Kohvi nad üldiselt teha ei oskagi. Enamasti lahustuva pulbriga imelik lurr. Vaade oli vabaõhu restoranist muidugi üli ilus ja soe värske hommikuõhk oli unelm. Täiesti uskumatu oli see olemine. Päikesekiired näole langemas nautisin restoranirõdult vaadet all vaikselt voolavale jõekesele, mis oli küll põua tõttu natuke kokku kuivanud.

 

Varsti oligi kell seal maal, et elevantside ujutamise aeg oli käes. Meie hotell oligi täpselt elevantide ujutamise koha kõrval. Nagu esimeses Sri Lanka postituses rääkisin, olime tulnud elevantide orbudekodu juurde. Siia tuuakse orvud, vigastatud või muudmoodi kuskil ette jäänud loomad, kes looduses hakkama ei saa. Elevantidele on siin u 10 hektarit pargiala ja iga päev viiakse neid siia hotelli kõrvale jõkke ujuma ja sulistama. Siin pargis on maailma suurim aedikus elavate india elevantide populatsioon, mis ulatub 93 elevandini. Natuke tekitas see mõte ka kurvastust, et nad ei saa vabalt looduses oma vantsi asju teha. Aga hea, et neil on ikkagi koht ja ehk on elutingimused ka head. Läksingi hotelli ette tänavale elevantse ootama. Rahulikul hommikusel kollasel muldtänaval peesitas kollane koer.

Nägu naerul soovisin südamest „Ilusat kollase koera aastat kõigile!“. Kuna olemine oli nii rahulik ei osanudki aimata, et elevantsid tulidki juba mööda teed meie poole. Märkasin neid hommikuudusest tänavast meie poole tammuvat. Imestasin, kuidas nii suured loomad astuvad nii tasaselt. Kutsa, kes keset teed magas ei vaevunud end liigutama enne kui elevandid juba päris temani jõudsid. Siis krapsti püsti ja läinud ta oligi. Üllatuseks polnudki peale meie rohkem turiste vantse kaemas. Esimesed elevandi talutajad pidasid korraks suured majesteetlikud loomad meie juures kinni ja saime neid pisut silitada. Selle vantsi pilk ikka lummas mind. Nii arukas ja nii sügav. Uskumatult vägevad loomad. Kiired pildid tehtud ja siis suundus ta koos teistega jõkke ujuma. Õnneks siin nendega ei sõideta ja julmalt ei dresseerita. Vaatlesime päris kaua jões ujuvaid vantse. Teise, suurema,  elevantide karja ujutamise ajaks oli juba turiste päris palju vaatama kogunenud. Mul oli väga hea meel, et sain enne turistihordi vabalt vantsidega kohtuda. Hotelli juures tänaval oli paar pisikest poekest ka, kus vaatasime veidike ringi ja tegime väikesed ostud. Hinnad on eestlasele seal riigis ikka odavama poolsed, vahest isegi tundus liiga odav. Palju vahvat kraami oli, aga ei tahtnud ka kõike suveniire esimese päevaga ära osta. Kuigi giid hoiatas, et kui midagi näete, mis meeldib, ostke kohe ära, sest tõenäoliselt sama te rohkem ei leia. Raske oli uskuda, aga üldiselt pidas see paika. Olid vähesed asjad, mis kordusid hiljem ja üldiselt olid need sellised, mida kohe ka ei kippunud ostma. Nii mõnigi vahva asi jäi sealt “vantsipoodidest” kripeldama, mida üritasime tulutult pärast muudest kohtadest leida.

20180218_160716
Sedasi kasvabki riis

Aga siis oligi bussisõidu aeg. Läbi asulate ja riisipõldude läksime Dambulla koobastempleid kaema. Tegu oli siis Dambulla kuldse templi kompleksiga, mis on UNESCO maailmapärandiks tunnistatud. See on kogu Sri Lanka kõige paremini säilinud koobastempel. Meie käisime põhikompleksi 5 koopas, kus oli ilmatu suur hulk (153)  Gautama Buddhasid ja maalinguid ning veel tolle aja valitsejate ja muude jumaluste kujusid. Gautama Buddha oli siis algupärase budismiõpetuse alusepanija. Koobastesse saamiseks pidi kõigepealt mööda treppe mäeotsa ronima . Vaade ümbritsevale oli sealt väga ilus ja võimas. Nagu ikka aasia templites, oli ka seal väikseid ahvikesed. Neid puutuda, ega muudmoodi kontakteeruda, ei tohtinud. Muidu pidid minema nahaalseks ja kurjaks. Need olid seal keelu tõttu väga rahulikud ja toimetasid omasoodu. Templisse minekuks pidi õlad ja põlved kinni katma ja plätud ära võtma. Seejärel pidime läbima põletavalt kuuma kaljutee templivarju. Õnneks oli natuke vaipu maha pandud, et päris põletust ei saaks. Koopad olid võimsad ja müstilised. See kujude hulk ja maalingud olid vägevad. Püüdsin, ette kujutada kuidas neid lagesid maaliti ja kujusid järjest vormiti omade reeglite kohaselt, kuidas Buddhat kujutama peaks. Käte, jalgade ja kehahoiakud kujul tähendavad kõik eri asju. Põnev!

Järgnevaks tehti meile programmi muudatus ja viidi Härjavankritega sõitma, mis oli vanasti Sri lankal põhiline liiklusvahend. Nagu ka paatidega sõitmine paisjärvedel, mis oli kohe meie järgmine atraktsioon. Jõudsime lõpuks ühte savist ehitatud palmilehtedest katusega katusega ehitisse/ onni. Ei saa nagu maja öelda, sest seinu suurt polnud. Seal näitasid kaks kohalikku naist meile, kuidas rahvusrooga “karrit” autentselt teha ja pärast siis saime seda rikkaliku valikut ka autentselt näppudega süüa. Väga kummaline, aga lõbus, oli näppudega riisi ja kastmeid kokku segada ning siis pudistades kõhtu täita. Nagu ikka, oli toit üli vürtsikas ja ma mõtlesin, et kuidas ma siin reisil 2 nädalat vastu pean. Ma tavaliselt ei söö väga vürtsiseid asju, aga inimene harjub kõigega ja vaat, et hakkab isegi meeldima 🙂 Näpudega söömisest tekkinud toiduhügieeni mure, sai järgnevalt rummiga seespidiselt desinfitseeritud. Lõpetuseks sõidutati meid tuk-tukidega tagasi alguspunkti, bussi juurde. Meie tuk-tuki juht oli nii lahke, et andis meie seltskonnale igale ühele kilomeetrikese tuk-tuki roolida. Olin täiesti kindel, et jõkke mina selle asjandusega sõidan, aga kilgates ja juhi toetusega, püsisin tee peal. Kuigi, kui kitsal, vaevu 2 m laial, teel kahe härjaga vanker vastu tuli, olin vägagi hirmul. Sri Lanka teedele mahub rohkem kui eales oleks arvanud.  Äge kogemus!

Järgmiseks sõitsime Sigiriya kaljukindluse varemeid vaatama. Ma ei kujuta ette, kuidas nad sinna 200 m kõrguse kaljumüraka otsa kindluse ja palee ehitasid, 500 a enne kristust. Aga kuningas Kasyapa selle plaani ellu viis. Kuningal olevat olnud 50 konkubiini, kellest ka palees küllaldaselt freskosid oli. Peale kuninga surma tegid budistlikud mungad paleest templi ja kratsisid enamike freskosid, pool alasti naistest, seinalt maha. Mõni üksik jäi, mida seal siis ka praegu vaadata saab. Sinna mäe otsa ronimine tundus algul täiesti hullumeelse ettevõtmisena, mis osutus teekonnal hoopis väga meeldivaks. Tipus avanes platoo hingematvalt ilusa vaatega ümbritsevale maastikule. Jalutasime ja nautisime seal olemist, kuni päike puudutas horisonti. Siis kiirelt alla, et pimedas valgustamata trepidel ronima ei peaks.

Ööbimiskoht oli lühikese sõidu kaugusel. Seekord siis bungalo baldahhiin voodiga, nagu kuskil paradiisis. Enne uinumist pugisime bufees end heast ja paremast punni ning istusime ääretult vahva reisiseltskonnaga päris hilja ööni. Arutlesime, et 2 päevaga on nii palju nähtud, tehtud. Mis ülejäänud ajaga saab?

Eks ikka seiklused, mis muud! 🙂

 

20180218_180846(0)
Päikeseloojang Sigiriyal

Päev oli nagu lihtsalt reede….

16. veebruar

Minu teadmist mööda oli meil plaanis sel õhtul restorani ja teatrisse minna. Mul polnud veel õrna aimugi, et täna ootab mind mu elu üks suurimaid üllatusi. Koolipäevast väsinuna tormasin kähku abikaasa juurde kontorisse, sest restoranis broneeritud laua tõttu peame kellaajaliselt kohal olema. Tõmbasin siis kärmelt teatrikõlbulikud riided selga ja värvisin musi punaseks. „Käib kah!“, ütlesin endale peeglist. Kiiruga tormasime siis alla parklasse, kus teatati, et üks sõber viib meid ära, siis saab natuke veini ka restoranis juua. Kui nägin meie sõiduteeks Järvevana tee olevat, tundus asi kahtlane. „Kui kaugele restosse me kesklinnast sõidame?“, mõtlesin endamisi. Pärast on ju kehv tagasi kesklinna saada. Asi läks imelikumaks, kui mulle öeldi, et sõber sõidab enne ühest kohast läbi ja toob mingi aku ära. „MISASJA!! Kiire pidi ju olema!“ Siis hakkasin restorani osas juba kahtlema. Kui lennujaama ette sõitsime ja minu kohver maha tõsteti olin juba sõnatu, lihtsalt segaduses ja ülimas hämmingus. „Mis see nüüd siis on?“, küsisin mehelt reisikohvrile viidates. Sain vastuse, et lubasin sind restorani viia, aga ma ei öelnud kuhu. Mul polnud õrna aimugi, mis oli mu kohvrisse pakitud. Mina kõndisin lennujaama ustest sisse, käekotis telefon ja huulepulk. Lihtsalt usaldasin. Tulgu, mis tuleb. Check In tablool oli Istanbul. Aga nagu ma aru sain, ei olnud see lõpp punkt. Passid olid mehel kaasas ja pileteid ta minu kätte ei andnud. Ma ei küsinud ka. Las olla üllatus. Kuna mul oli kõht tühi, võtsime lennujaamast kiire kohvi ja wrapi. Restosse veel ei saa ju. Kui mõte tööle hakkas ja küsisin kõiksugu korralduslike küsimusi laste- ja koerahoiu kohta. Vastuseks sain ainult, et kõik on organiseeritud. Eks siis püüdsin kõik mured peast visata ja lihtsalt jällegi usaldada, et keegi teine on asjad organiseerinud, läbimõelnud ja ette muretsenud. Loodetavasti!

Lend 3 tundi Istanbuli Turkish Airwaysiga oli väga mugav ja mõnus. Lennuki toidu kohta pakuti igati head sööki. Meelelahutus programm oli eesistme ekraanidel laiaulatuslik. Kasutasime siis aega, et mehega filmiõhtut teha, mida lihtsalt pole kodus laste kõrvalt väga pikka aega rahulikult teha saanud. Valisime filmi „Thor: Ragnarok“.Täitsa tore film, täis toredaid nalju ja vingeid eriefekte. kostüümid ja maailmadisain, mida ma tavaliselt fantasy filmides väga naudin, olid ka tasemel. Varsti olimegi Istanbulis. Lendude vahel oli paar tundi aega, mida veetsime lennujaama kohvikus ja lihtsalt pingil muusikat kuulates, lastes ajal voolata. Kohvikus istudes avaldati teiste eestlaste poolt mulle ka sihtkoht. Muidugi teadmatult, et tegu on üllatusreisiga. Pärast vabandasid, aga mida seal ikka enam. Nüüd teadsin, et lendame Sri Lankale. Olin hakanud seda juba pisut ennem kahtlustama, kuna mees näitas mulle internetist paar nädalat tagasi reisi Sri Lankale, mis oli sama väljumiskuupäevaga. Eks ma olin talle juba rääkinud pea aasta aega, et tahaks Sri Lankale minna.

Nüüd jälle lennukisse! Väljalend oli kell 2 öösel. Sedapuhku näitas lõppsihtkohaks Colombo. Ka see poleks muidu midagi reetnud, kuna Sri Lanka pealinna ma peast küll öelda ei osanud. Seekorda oli siis 8 tundi öist lendu. Ei, magada ma küll lennukis hästi ei saa, säti end kuidas tahad. Niisiis vaatasin filmi, „Ghost in the shell“, mis oli mu „have to watch“ listis juba pikka aega. Üldiselt oli täitsa OK film. Futu maailma tehno versus inimene ja sellealaste väärtuste lahkamine. Disain ja maailma kujundus oli ka täitsa lahedalt tehtud, teades, et tegu on anime copy filmiga. Peale seda sain silma võib-olla 4 tunniks kinni võideldes siiski samal ajal erinevate kangete/valutavate kehaosadega. Virgusin hommikusöögi serveerimisel. Jällegi Turkish Airwaysi lennukitoit on väga ok. Võib isegi kohati öelda, et hea. Eks ma olen üsna leplik ka selles osas. Vahepeal oli vahemaandumine Maldiividel, kus toimus reisijate vahetus ja lennuki tankimine ning siis veel 1,5 tundi Sri Lankale.  Kuna mul juhtus akna alune koht olema, nägin ära ka need paradiisi piltidelt tuntud merepealsed pungalod, mis on Maldiividel koralli atollidele ehitatud. Omamoodi lahe vaatepilt. Seekordse lennu ajal vaatasin ära filmi „Me before you“. Üliarmas romantiline film, mis ikka kiskus pisara välja ka.

Lõpuks Colombo. Kogusime lennujaama aatriumis reisiseltskonna kokku ning suundusime välja bussi ootama. Uksest väljudes lõi +30 kraadine soojus mu esmalt hoobiga hingetuks. Bussi oodates kiskusin oma talvesaapad ja paksud sukapüksid jalast, mis olid Eesti -10 kraadisele ilmale mõeldud ja lükkasin plätud jalga. Ega ma endiselt ei teadnud, mis on mulle kohvrisse kaasa pakitud, aga kui olid olemas juba plätud ja kübar, on väljavaated head. Eks 13 aastat kooselu ja üsna mitmed reisid on abikaasat koolitanud ka.

Minule üllatuseks oli meie reisigrupp väike, 6 inimest, pluss giid ja kohalik autojuht. Mulle meeldis väike grupp. Giid küsis, kas peame vastu pikale lennureisile lisaks veel 1,5 tunnist autosõitu kaugemasse hotelli, et homme oleks hommikul rahulikum ja hoiaks aega sellevõrra rohkem kokku. Muidugi olime kõik nõus. Bussis tutvustas giid siis lühidalt Sri Lankat, maad kuhu olime tulnud veetma 2 nädalat.

See eestist 1,5 korda suurem saareriik india ookeanis, India kõrval. Tegu siis Demokraatlik sotsialistliku vabariigiga, mille rahvaarv on umbkaudu 21,5 milj. inimest. Üsna tihe või mis. Tõendid inimasustusest saarel ulatuvad 125 000 aastat tagasi. 1769 kuni 1972 aastani oli ta Briti koloniaal maa. Peale seda laastas maad 30 aastane kodusõda singalite ja tamilite vahel, mis lõppes alles 2009 aastal. Rahvuslikult on Sri Lankal u. 75% singalid ja järgmiseks 11% tamilid, ülejäänud on muud väiksemad etnilised grupid. Ametlikult ongi riik kakskeelne: singali ja tamili keel. Singali keel ja tähed on minu meelest nii lummavad. Tähed on graafiliselt niivõrd ilusad ka galligraafilised. Meenutavad isegi Tolkieni haldjate quenya tähti. Tihtilugu pildistasingi lihtsalt mingeid silte, sest need olid nii ilusad, teadmata, mis seal tegelikult kirjas oli. Levinuimad usundid on budism (70,2%) ja hinduism (12,6%). Islam ja kristlus on esindatud alla 10 protsendi. Geograafiliselt on maa väga mitmekesise loodusega. Esineb mägesid, vihmametsi, suuri istandusi ja põllumajanduslikke alasid, tasandikke, kauneid randu ja muidugi laialt ini asustust. Eks me siis näeme seda kaunist maad 1 nädalasel plaanitud tuuril ja naudime randa teise nädala jagu. Aga tagasi sõidu juurde…

20180219_1024301
Kirjanäited üht pühapaika tutvustavalt sildilt. Ülemine singali keeles, teine tamili ka kolmas siis inglise keeles.

Vahepeal tegime vahepeatuse alkoholi poe juures. Siin müüakse alkoholi ainult spets raudvõretatud putkades. Saime teada, et kohalike seast võivad alkot osta ainult mehed. Naistele on alko ostmine keelatud. Valitsus oli vahepeal naistele ka loa andnud. Ei tea, kas siis ühiskond ehmatas ära sellest esimesest eufooriast, kui naised hakkasid alkot ostma. Igaljuhul muudeti naistele alkokeelu seadus pärast 1 päeva uuesti tagasi. Naisturistidele siiski keeld ei kehti, kuigi mõnes väga kohalikus kohas võidavat sind viltu vaadata küll. Õnneks mul ei olnud tarvidust alkoholi osta, seda tegi abikaasa. Ega ma väga ei kippunud sinna trellitatud leti ette kohalikeka tunglema. Aga eks ma, nii öelda „igaks juhuks“ seedimise korrashoiu mõttes, otsustasin ikka enne ja peale toidukordi väikse shvipsu rummi võtta. Kohalik red rum oli üllatavalt maitsev, mida minusugune, kange alko mitte tarbija, sai ilma iiveldamata võtta. Maitses nagu mõni hea liköör. Etteruttavalt võin öelda, et seedimisega meil tõesti selle 2 nädala jooksul probleeme ei olnud, arvestades kohti ja tingimusi, kus enamus meie hõrgutavad söögid valmisid. Rumm vast aitas.

Teine pisike sirutuspeatus meie lennust kangetele kontidele tuli kohaliku puuviljamüügi putka juures. Meie ostsime natuke banaane, mis olid väikesemad kui Eestis müüdavad ja maitsesid täiesti kollaste ja valminutena natuke nagu meie omad kui nad on pisut rohelised veel. Väga nämmid. Samuti nägime kuidas ananass seal samas kõrval kasvab.

Bussi aknast ahmisin troopilist loodust ja kohalikku eluolu. Palmi-, ananassi aiad, linnad, külad, mis kulgevad ühest teise, hoomamata, kust üks algab ja teine lõppeb. Samuti nägime üht väikest metsapõlengut ja saime teada, et praegu on mitu nädalat põud olnud ja kohalikud nii ootavad vihma. Minule üllatuseks ei näinud ma aktiivseid kustutustöid. Huvitav miks? Kas vett pole või tehnikat pole või lihtsalt liiga väike põleng. Minu meelest oli suur, terve mäe nõlv hõõgus ja tulekolded olid siin seal.

Sõit venis oodatust pikemaks, mis tuli ka suuresti väikesest sõidukiirusest, enamjaolt vähem kui 50 km/h. Suurema osa ajast sõitsime mööda lõppematuid asulaid ja liiklus on Sri Lankal täiesti kaootiline. Mitu korda esi aknast liiklust jälgides, pedaalisin jalaga bussi põrandat lüües samal ajal küüned esiistmesse. Nii jõhkralt äkilised olukorrad, kus keegi sõidab julmalt kõrvalteelt ette või sooritab ülikitsal teel sulle vastusuunas möödasõite. Bussijuht oli nagu vana rahu ise. 1,5 tunnisest sõiduplaanist sai oma 3 tunnine sõit Elephant Park Hotelli, mis asus siis u 75 km Colombost saare keskosa poole. Siin Pinnawala külas asubki meie esimene vaatamisväärsus: elevantide orbudekodu. Eks hommikul pidavat me elevante nägema ka. Hotell oli pisike. Väga abivalmid kohalikud, hakkasid meie saabudes kohe sebima. Oma tubade võtmeid oodates anti meile värskelt purustatud puuviljadest tervituskokteili. JESTAS, kui hea see oli! Me saime rõduga ruumika ja puhta toa. Meid hoiatati akende lahti jätmise eest, et siis pidid gekod ja muud loomad tuppa tulema. Eks ma lootsingi mõnd gekot oma toast ka leida, aga kahjuks ei leidnud. Hotelli koridoris nägin küll! Nii armsad tegelased! Nüüd sain siis teada ka oma kohvri sisu. Kõik hädavajalik oli olemas ja ülejäänu oli juba moe küsimus, mis oli ka maitsekalt valitud! Aitäh! Õhtul saime hotelli restos maitsta erinevaid kohalikke hõrgutisi, mis giid Inga meile ette tellinud oli. Joogid sinna juurde valisime ise. Kohaliku ettekandja vähene inglise keele oskus ja tuulepäisus lasi meil muidugi oma tellimust veel paar korda korrata. Sellest polnud ka midagi, meil kiiret polnud kuhugi. Oma siira ilme ja sahmimisega olid teenindajad isegi et armsad. Ma muidugi tahtsin värskeid puuviljamahlu! Üli nauditav oli õhtul, oma 25+ kraadiga, vabas õhus restoranis õhtusööki süüa! Olin siis lõpuks lubatud restorani õhtusöögile jõudnud. Küll oma 28 tundi hiljem, aga siiski. Ja millisesse kohta! Ei osanud ma küll ette aimata.

Tutvusime lähemalt oma grupikaaslastega ka, Merle ja Alar Tartust, Signe ja Max Tallinnast, giidiks Inga ning Mangala, meie kohalik superbussijuht. Väga toredad inimesed tundusid kõik. Pärast head kõhutäit ja head seltskonda, sai lõpuks horisontaalselt magama, mis oli nagu paradiis ja uni oli vääääga magus.