18. Oktoobri õhtul istusin Tallinna lennujaamas et sõita kahe ümberistumisega Maldiividele. Esimene väike soojenduslend sai tehtud propellerlennukig Helsingisse, sealt edasi suurema lennukiga Katari. Qatari lennujaam oli nii suur, et seal oli oma siserongiliin, millega oli vahva lõbusõitu teha ja õige väravani kiirelt jõuda. Lennuaeg läks kiirelt toredate filmide seltsis. Ära sai vaadatud Deadpool2, Oceans 8 ja Ready player one. Viimasest filmist olen eriti vaimustuses. Väga lahedasti tehtud. Karakterid ja maaima ülesehitus huvitav ja disainilt päris hea. Näitlejad sobisid rollidesse hästi ja lugu oli põnev ja paeluv.
Järgmine peatus oligi juba Maldiividel. See on pisike riik india ookeanis, Indiast edelas. Riik koosnebki 26 korallatollist, millel on kokku pea 1200 saarekest ja neist ainult 185 elavad kohalikud elanikud. Meie transfeer ootas meid Lennujaamas ja varsti sõitsimegi 15 minuti jagu troopikaokeanil oma paradiisisarele, Malahini Kuda Bandos kuurortisse. Koha leidsime bookingu kaudu ja see oli üks lennujaamale lähimaid ja väiksema transfeeri hinnaga privaatkuurorti kohti. Tervituseks anti meile jahedat mahlajooki ja rätikud värskenduseks. Meie tuba oli kohe ranna-äärses majas, teisel korrusel ja merevaatega. Mitte midagi üliluksuslikku ja siit-sealt natuke väsinud, aga muidu puhas, korralik ja pehme voodiga. Esimesel õhtul jalutasime lihtsalt ringi ja nautisime kaunist päikeseloojangut. Õhtusöök toimus rannaäärses suures katusealuses, nii et laine laksus peaaegu põranda alla välja. Toiduvalik oli rikkalik ja maitsev. Sai süüa pitsat, pastat, salatit, kohalikke karrisid ja leivakesi, erinevaid lihaga toite ja lõpuks veel koogikesi ja pudinguid. Ennast heast ja paremast ümmarguseks puginud, jalutasime pisikesel saarel ringi, aga unevõlg lennusõidust oli suur, jäime kiirelt tuttu.
Hommikusöögi buffee oli samuti rikkalik ja väga maitsev. hiljem käisime sini-sinises meres ujumas ja kajakiga ümber saare sõitmas. Kuna saar on nii tilluke, ca 200 m läbimõõduga, ei olnud see eriline pingutus. Kahel päeval rentisime snorgeldamisvarustuse, mis ei olnud iseenesest üüratult kallis (15 euri kogu päev). Oi kui lahe snorgeldada oli! Nii selge vesi ja palju erinevaid värvilisi kalu: suuri, väikseid, pakse ja peenikesi, kirjusid ja halle. Ükskõik kuhu vaatad on kalad. Nii äge kalade krõbistamise hääl oli vee all. Hull pidusöök käis koguaeg. Minul vedas korra ka merikilpkonna näha ja Erik sattus haid nägema. Tuli mulle ka ütlema, et päris hirmus on. Ma pistin täie jooksuga tagasi vette, tahtsin ka näha. Korra vilksas mu eest läbi, aga nii kiirelt ujub, et järgi ei jõua, siputad, mis sa siputad. Õhtul peale õhtusööki jalutasime sadamakaile ja oh imet: haikalakesed ja 6 tükki lausa! Lahe vaatepilt oli kõhklev haigur kail. Ta väga tahtis vette kala püüdma minna, aga haid eriti ei ergutanud teda seda tegema. Lõpuks võttis ta siiski julguse kokku ja sööstis kailt kala järgi ja jäi ellu. 🙂 Meile soovitati hommikul kell 6 päiksetõusu ajal ka kaile tulla, sest siis pidavat eri sorti haisid ja muid toredaid kalu nägema. Nii me tegimegi järgmused 2 hommikut. Saime vaadelda musttäpp- riffi haid ja täpilisi raisid ning hulganisti teisi ilusaid kalu. Seal ujus ka üks kalaparv, kes lõbusasti kihutasid suu ammuli ja sõid tõenäoliselt planktonit.
Järgmine päev snorgeldades nägin üht päris suurt, noo ikka üle meetri pikka haid. Siis võttis korraks “junni jahedaks” küll. Vees hulpides hakkasin ühtäkki tundma nahal nagu kõrvenõgese kõrvetust. Mõtlesin esmalt, et meduus, aga midagi polnud kuskil näha. Kui kõrvetused juba üle keha hakkasid levima oli merest välja ujumine ikka väga kiire. Ranale jõudnud ja end ära kuivatanud, kadus kõrvetuse tunne ja nahal polnud märkigi. Küsisime pärast varustuse rendist, mis seda põhjustas, öeldi meile, et plankton. TOHOH! Vot karda siin haid ja muid suuri elukaid, aga planktonit küll karta ei osanud. Õnneks mingit löövet ega jälgi ka hiljem nahal ei ilmnenud.
Toredateks elukateks saarel olid veel lendkoerad (flying fox) ja gekod, keda ka Sri Lankal kevadel näha saime. Nunnud tegelased toimetasid omi toimetusi. Naljakas oli vaadata ka väikseid sisalikke, kes puu otsa ronisid ja siis vahel sealt kui küpse õunad alla sadasid.
Õhtuti toimusid Beach Baris ka muusika, mängude või muu meelelahutusõhtu. Ega muidu seal lisaks midagi osta ei tahtnud. Hinnad üpris kallid. Võib võrrelda tegelikult kallima euroopa kuurorti hinna tasemega. Kuna hommiku ja õhtusöögil pugisime end nii kui nii ümaraks, ei tundnud ka tarvidust midagi lisaks osta. Erandiks muidugi viimasel õhtul pudel veini, mida siis varbad liivas rannas trimbata. Tegevustest sai seal võtta veel spa protseduure ja massaazi, minna eri saari või mereelukaid avastama, aga kõik muidugi kopsakate summade eest. (kilpkonnade, haide, raide snorgeldus kaugemal rifil u 90-120 euri liigi kohta, saarte tuur 150-200 euri) Minu meelest nägi juba snorgeldades nii palju, et polnud vaja tuuritada.
Üldiselt oli tore sellises postkardi Maldiivi kuurortis ära käia ja nautida seda unistuste paradiisisaare idülli. Kujutan ette, et üle nädala ma seal olla ei viitsiks, kui just raha kõvasti üle ei ole, millega uusi atraktsioone ja ööbimiskulusid kinni maksta (hahahaaa). Ja nüüd edasi tunnike lennusõitu Sri Lankale.
Lohelend 